Sunday, April 8, 2018

Mis on fenomenoloogiline positsioon konstellatsioonitöös?

Pikka aega muutis konstellatsioonid minu jaoks huvitavaks nende salapära – esindajana tuli astuda täiesti tundmatutesse situatsioonidesse, mis avanesid järk-järgult ja milles tuli sageli loobuda esialgsetest ettekujutustest. Sellega kaasnes „mitteteadmise” hoiak, üldine leplikkus asjade suhtes, mida me ei tea ja kohatu uudishimu vaos hoidmine. Ma sain aru, et seda märgistabki sõna „fenomenoloogia”.

Tänasel päeval “müüakse” konstellatsioone märksa tõhusamalt ja sellest tulenevalt ka teistmoodi. „Mitteteadmisega” midagi müüa on raskem kui lihtsate globaalsete „seaduste” deklareerimisega: mehed paremale, naised vasakule! Kui ei vasta seadusele, vajad järelikult konstellatsiooni. Konstellatsioone ei tehta enam lähtuvalt reaalsusest, vaid abstraktsetest seadustest.

Turu vajaduste suhtes võib muidugi leplik olla. Kahju on ainult, et õiget informatsiooni nii olulise nähtuse kui fenomenoloogia kohta sedavõrd vähe on. Aga et jutt ei jääks ainult kaeblemiseks ning seda veel segaste filosoofiliste peensuste üle, püüan alljärgnevalt antud teemat veidi avada.

Bert Hellinger kirjeldas oma meetodit fenomenoloogilisena, nagu selgub juba „Kaht liiki õnnes”, teoses millega ta laiema avalikkuse ette toodi (inglisekeelse pealkirjaga “Armastuse salajane sümmeetria”).

Kui asetad oma praeguse kogemuse hoobilt konteksti millegagi, mida juba tead, ei suuda sa märgata midagi uut. [...] Kui sind huvitab inimsuhete süsteemsete dünaamikate vaatlemine, pead pöörama oma tähelepanu sellele, mida inimesed tegelikult teevad. See on fenomenoloogiline meetod. Vastasel korral jäävad sulle ainult kogemusest dissotsieerunud sõnad ja mõisted. Neist aga ei piisa, et kedagi tõeliselt aidata.”

-- Bert Hellinger, Love’s Hidden Symmetry (Zeig, Tucker & Co 1998), lk-d 41-42.

Teisisõnu, kõrvale tuleb jätta asjad, mida juba tead, sealhulgas kõik teadmised ja isegi kogemused konstellatsioonidest ning avada oma silmad sellele, mis on kohal antud hetkes. Üleüldised „perekonna seadused” võivad hetkes kohal olla, aga kuidas täpselt ja kas üldse, on iseasi. Parim, mida selliste üleüldiste „seaduste” kohta ütelda saab, on „sageli on see nii, aga mõnikord on see teisiti.”

Kust pärineb sõna „fenomenoloogia”? Hellingeri pole ilmselt kõige enam mõjutanud mitte psühholoogid ja psühhoterapeudid, vaid luuletaja Rainer Maria Rilke ja filosoof Martin Heidegger. Viimast ka loetakse seotuks eksistentsiaalse ja fenomenoloogilise lähenemisega filosoofias. Hellinger on need ideed justkui omal viisil ellu rakendanud kui „praktilise filosoofia”.

Sõna „fenomenoloogia” juured on vanakreeka  φαινόμενον (phainómenon, „ilmsiks saama, nähtavale tulema”) ning  λόγος (lógos, „sõna, mõistus, keel” jne). Seega võiks öelda, et fenomenoloogia on selle sõnadesse panemine, mis järk-järgult nähtavaks saab. Vägagi paikapidav väljend ühe ilusa konstellatsiooni kohta!

Fenomenoloogia eesmärk on kirjeldada, niivõrd kui see on võimalik, suunatud kogemust, mis on eelnevate teadmiste, kallutatuse ning selgituste poolt rikkumata. Selle saavutamise meetodiks on „reduktsioon” (epoche) – jättes kõrvale kõik, mida me tegelikult ei koge, oleme vahetus kontaktis oma kogemusega.”

-- Hans W. Cohn, Existential Thought and Therapeutic Practice (Sage 1997), lk 11.

Pikka aega ma arvasin, et selline valikuline „pimedas” olek pole tavalise psühholoogilise nõustamise ja teraapiaga üleüldse seotud, vaid on üksikute kunstnike ja müstikute erihobi. Praeguseks ma tean siiski, et see pole tõsi. Sarnane hoiak on sagedasti omane nendele terapeutidele,  keda loetakse „meistriteks”. Rønnestad ja Jennings on kaks uurijat, kes on keskendunud just meisterlikkuse küsimustele nõustamises ning teraapias. Reas 90-ndate alguses ilmunud trükistes kirjeldasid nad algajatele omast „enneaegse lukkupaneku” (premature closure) ideed kliendiprobleemide lahtimõtestamisel. Nad määratlesid seda kui „tendentsi klammerduda ühe lihtsakoelise lahenduse, teooria või raamistiku külge, milles kliente vaadelda nii, et iseennast kognitiivselt või emotsionaalselt mitte üle koormata” (refereeritud teoses Skovholt ja Jennings (toim), Master Therapists [Oxford 2016], arvutivõrgus siin.) 

Lugemised psühholoogia vallast annavad muidugi lootust, et jutt üleüldistest „seadustest”, mis ilmeksimatult võimaldavad inimesi paika panna, kahaneb seda enam, mida rohkem eesti konstellöörid isiklikku meisterlikkust (ja ühtlasi tõelist fenomenoloogilist lähenemist) välja arendavad.