Monday, February 27, 2017

Pikk tee konstellööriks


- „Tegemist on värvika valdkonnaga [...] Siit leiab nii väga kogenud psühholooge kui veokijuhte, kes õppisid [konstellatsioone] tegema nädalavahetusekursusel.”

Pereterapeut ja tuntud konstellatsioonikriitik Fritz B. Simon ajakirjale The New Yorker


Artikkel väljaõppeta konstellööridest tekitas loomulikult küsimusi selle kohta, mis on või mis võiks olla konstellööride väljaõppe sisu.

Konstellatsiooniajastu koidikul oli sakslaste seisukoht teatavasti, et väljaõppesse astumisel on kaks eeldust:
1) kandidaadil peavad olema olemas terapeutilised kvalifikatsioonid;
2) kandidaadi vanus peab olema vähemalt 50.

Ja ka praegu on sakslaste arvamus, et konstellööriks saadakse 10 aastat (!). Muidugi ei ole väljaõpe ise nii pikk, vaid vaja on ka natuke mitmekülgset kogemust erinevate klientidega töötamisel. (Olen kunagi tõlkinud esimese põlvkonna konstellööri Heinz Starki loengu, kust need mõtted pärinevad. Võid seda lugeda siit. Tõlke kvaliteedi üle võid kaebusi esitada kommentaarides.)


Lühidalt on asi tõsine: kolmekuiste loengusarjadega, olgu nad nii sisukad kui tahes, pole mingit võimalust sellele tasemele isegi läheneda. Pole ime, et ühe Hellingeri raamatu nimi on "Pikk tee" (Ein langer weg, ingl k väljaanne küll Acknowledging What Is).

Võin tuua veel välja mõned seisukohad kirjandusest, millised nõuded peaksid konstellöörile kehtima.


Franz Ruppert, Trauma, Bonding & Family Constellations (ingl k 2008, sks k 2005), lk 265-266.


„Nõustamise ja psühhoteraapia erialastes valdkondades on märkimisväärse tähtsusega nõustaja isiksus. Mida on terapeut/nõustaja õppinud? Milliseid teadmisi ta valdab, mis kogemust, milliseid oskusi? Kas ta suudab grupiga töötada? Kas ta teab, kuidas grupiarutelu modereerida?
Konstellatsiooni kompetentne läbiviimine on üks tahk kõikehõlmavast psühhoteraapia- ja nõustamisalasest kompetentsist. Ma arvan, et kõikidel terapeutilistel lähenemistel on oma tugevad kohad ja neid võivad kasutada erinevate teoreetiliste lähenemiste ja mudelitega terapeudid ning nõustajad. Ma isiklikult pean abistavaks järgmist:

- Võime hoida „ühtlaselt hõljuvat tähelepanu”, nagu õpetatakse psühhoanalüüsis.
- Aktiivne ning empaatiline kuulamine, nagu soovitab Carl Rogersi kliendikeskne teraapia.
- Tähelepanu kehaliigutustele ja väikestele kehasignaalidele, nagu soovitab neurolingvistiline programmeerimine (NLP).
- Keskendumine saavutatavatele (osa)eesmärkidele, nagu seda tehakse käitumuslikus teraapias.
- Kliendi suunamine emotsionaalsete konfliktide lahendamisele, nagu soovitatakse süsteemse teraapia lähenemistes.
- Võime gruppe juhtida ja struktureerida vastavalt grupidünaamikate traditsioonile.
- Töö ressurssidega nagu soovitatakse traumateraapia meetodites.”


Vivian Broughton, In the Presence of Many (2010), lk 128


Broughtoni käsitlus seondub kõige enam "fenomenoloogilise positsiooni" hoidmisega. Tema arvates peaksid konstellöörid välja arendama:

- tõlgenduste vaoshoidmise ,
- kõrge tolerantsi ebakindluse ja tundmatuse suhtes,
- taotluse puudumise,
- valmisoleku olla protsessist juhitud,
- avatuse uuele informatsioonile,
- võime olla kõikidest hüpoteesidest kammitsemata ning
- vähendama oma vajadust, et konstellööril „oleks õigus”.

"Terapeudi, kliendi ja esindajate jaoks on vaja olla täiesti vaba taotlusest ja hirmust ning lubada olemuslikul tegelikkusel ilmuda. Nad peavad nõustuma tegelikkusega nii nagu see on, tuginemata varem usutud teooriatele, eeldustele või kogemustele. See on fenomenoloogilise vaatepunkti üks psühhoteraapiline rakendus." Bert Hellinger (2003). 


Michael Reddy, Health, Happiness & Family Constellations (2012), Kindle positsioon 2089


Michael Reddy kirjutab kriteeriumidest, mille järgi inimene võiks endale konstellööri valida. Kuivõrd ta sellega ütleb ka üht-teist oma konstellööri ideaali kohta, võime tema loetelu käesolevas kontekstis vaadelda.

1. Kas Sina kliendina tunned ennast konstellööriga turvaliselt ja mugavalt? See muidugi ei tähenda, et kogu töö ise oleks mugav, vaid pigem üldist turvalisuse fooni.
2. Võta aega: vaata mitmeid konstellööre, otsusta kui oled saanud aega järele mõelda.
3. Kas töös on ilmsed kannatlikkus, pehmus, tähelepanu hoidmine tervikule, vaikne kuulatamine, dünaamika ettevaatlik kompamine?
4. Ettevaatlikud või survestatud sammud (nudges not fudges). Ettevaatlikud, katsetavad sekkumised sisaldavad endas austust ühelt poolt kliendi süsteemi suhtes ning teiselt poolt esindajate resonantsi suhtes selle süsteemiga.
5. Tähelepanu kultuurilistele erinevustele. Isegi võrdlemisi homogeenses eesti ühiskonnas on eesti ja vene perekondade toimimise võimalikud ideaalid erinevad – ja mõlemad need on head!
6. Järelhooldus ja tugi. Klassikalised konstellatsioonid tegelikult seda ette ei näe. Siiski üldiselt inimesed kirjeldavad teinekord oma vetteviskamise ja seejärel üksijätmise kogemust konstellööri poolt. Seepärast tasub ka toetuse olemasolu silmas pidada.





Jan Jacob Stam, Systemic Coaching

Organisatsioonikonstellöör Stam on viimastel aastatel välja andnud terve rea minimaalselt toimetatud ning inglise keelde just mitte liiga hoolikalt tõlgitud e-raamatuid täiesti tuumakate mõtetega. 'Systemic Coaching' on raamat sellest, kuidas konsulteerida kliente konstellatsiooni-süsteemselt ilma konstellatsioone tehnilise abivahendina kasutamata. Tema vajalike omaduste loetelu on järgmine:

- olla kontaktis süsteemi energiaga;

- robustne juhtimisstiil;

- lubada igale tema enda saatus;

- lubada endal mitte teada;

- olla harmoonias elu ja surmaga, ohvrite ja süüdlastega, kohalolijate ja väljaheidetutega;

- teada omaenda valupunkte.  

Minule on konstellöörina tulnud kasuks veel:
- Teadmised psühhopatoloogiast.
- Teadmised Eestis ja maailmas levinud psühhoteraapilistest lähenemistest, ennekõike muidugi nende erinevustest võrreldes Bert Hellingeri meetodiga.
- Teadmised süsteemiteooriatest. Konstellöörid sageli arvavad, et kogu süsteemne lähenemine, nii psühhoteraapias kui üleüldse, piirdub konstellatsioonidest tuttavaga. See uskumus on selgelt ebapiisav.

Ootan kolleegide ja huviliste kommentaare: mida peate konstellööri arengus oluliseks? Mis on ideaal? Ja millistes kohtades meil täiusest puudu jääb?



Toimetatud:

(27/02/2017 - avaldatud)
(15/04/2017 - täiendatud Jan Jacob Stami väljavõttega)

Sunday, February 19, 2017

Mida me teame konstellatsioonivälja kohta?



Üldiselt ma eelistan jääda "välja" kui metafoori kasutamise juurde, nagu olen juba kirjeldanud. Siiski võime konstellatsiooniväljade kohta teha järgmised kokkuvõtted vanemate konstellööride kirjutiste ja iseenese vaatluste alusel.

Konstellatsiooniväli ei ole sama, mis universaalne väli. Konstellatsiooniväli on pigem lokaalne, konkreetses grupis tekkiv fenomen. Universaalse välja kohta ei saa me palju öelda. Üleüldse eelistame Berti jälgedes kasutada väljendit "vaim" (sks Geist, ingl Spirit-Mind). Vaim Hellingeri käsitluses ei ole üksnes passiivne informatsiooniladu, vaid midagi aktiivset. See viib konstellatsioone, aga võimalik ka, et kõike elusat ja üldse olemasolevat, edasi millegi uue suunas.

Samal ajal pole põhjust arvata, et konstellatsioonid on midagi muudest elu- ja grupiprotsessidest erinevat. Igatahes tunduvad kala-, linnu-, loomaparvede liikumised oma kooskõlastatuses sarnased ühe liikumisse läinud konstellatsiooniga. Jalgpallurite või jazzmuusikute kooskõlastatud tegevus samuti. Inimgruppide iseeneslike grupidünaamikate kohta kasutab süsteemsete struktuurkonstellatsioonide rajaja Matthias Varga von Kibed juba ammu mõistet "naturaalsed konstellatsioonid".

Siiski, mingil kombel on konstellatsioonigruppides ilmnev välierinev naturaalsetest konstellatsioonidest. Üks esimese põlvkonna konstellööre, Albrecht Mahr, nimetas konstellatsioonivälja "teadvaks väljaks" (das wissende Feld). Teadev väli läheb kaugemale naturaalsetest konstellatsioonidest just sellepoolest, et teadva välja puhul asendajad mitte üksnes ei võta iseeneslikult ruumis sisse teatavaid mustreid, vaid ka ütlevad nende kohta midagi.  Ja see väljaöeldu tundub kummalisel kombel tõepoolest käivat ülesseatud olukorra kohta. Seega on eristuskriteeriumiks naturaalsete ja "teadlike" konstellatsioonide vahel teadvustamise määr.

Mis siis tekitab teadva välja? Arvatavasti ei ole erinevus naturaalsetest konstellatsioonidest järsk vaid järk-järguline: me suudame konkreetses konstellatsiooniväljas päevavalgele, "teadvuse valgusse" tuua kas vähem või rohkem.  Ehk võrdlusena: muidugi võib igal hetkel minna tantsupeoks, kuid sealjuures on abiks kui põrand puhtaks lüüa ja muusika mängima panna!

Jan Jacob Stam, tuntud organisatsioonikonstellöör, ja Otto Scharmer, MIT professor ning organisatsioonikonsultant, sõnastasid dialoogis mitmed põhimõtted konstellatsioonivälja ("teadva välja" tekitamiseks). Saan neid siinkohal taasesitada oma mõistmise kohaselt. Kel huvi, võib lugeda täiendavalt Stami raamatust "Wings for Change."

1) tähelepanelikkus ja taotlus
Välja moodustumisel on osaliste häälestus määrav. Äärmiselt oluline on nõustumine kõigega, mis antud kontekstis esineb, mille nii fookuskliendid kui esindajad endaga gruppi kaasa toovad. Midagi ukse taha, "välja jätta" pole võimalik.  Oma koht on kõigi osaliste headel ja halbadel külgedel, nende esivanematel, õpetajatel, varasemal teraapiakogemusel ja väljaõppel...

2) ruumi hoidmine
Keegi hoiab ruumi ja annab toimuvale protsessile suuna. Iga konstellatsioonigrupp on kellegi grupp, keegi vastutab selle eest, et protsessi suured raamid "koos püsiksid", mistahes suuna sündmused siis ka võtaksid.

3) teema
Teha ei saa "lihtsalt" konstellatsioone, tehakse mingi kindla teema või eesmärgi peale. Mitte ainult teraapia ja tervendamise teemad ei tule kõne alla, kuigi need on kõige tavalisemad. Konstellatsioone on võimalik teha ka teemade lihtsalt sügavamaks mõistmiseks. Siiski määrab küsimuse tõsidus selle, kas konstellatsioon "püsib koos". Mõningate küsimuste puhul pole konstellatsioonis energiat ja liikumist.

4) vähemalt üks sekkumine
"Sekkumise" mõiste on tinglik. See on mingisugune muudatus või vähemalt selle potentsiaal -- teema ei jää konstellatsiooni käigus kunagi päris samasuguseks. Sekkumise võib teha ka asendaja. Tagasiulatuvalt on aru saada, et see oli murdepunkt konstellatsioonis, selle selgroog.

Ühe kindlustusfirma tippjuht, Bill O'Brien on kostnud, et "sekkumise edukus sõltub sekkuja sisetingimustest". Seega ka sekkumiste puhul on oluline osaliste seisund. Miks mõnikord lahenduslaused ei tööta? Võimalik, et lause andnud konstellööril pole sellesse endal lõplikku usku. Või on ta lauset aastaid kasutanud, nii et see on muutunud masinlikuks, rutiinseks.

Lisan eelnenud peamiselt kirjandusel põhinevale käsitlusele mõned tähelepanekud enda vaatluste põhjal:
  • Individuaalsete konstellööride väljadel on suured erinevused. Nii tunnetuslikult kui ka kontrollitaval viisil näiteks selliselt, et mõne puhul liigub töö ise osade tasandile või ilmuvad metafiguurid, mõnel teisel ei juhtu seda kunagi. Milles veel erinevused seisnevad: turvatundes, teadlikkuses, kas toimuvad üleminekud hingeliikumise või vaimuliikumise tasanditele, kas ilmuvad osad, meta-figuurid. Samuti hästituntud tõsiasi, et teatavate teemadega tullakse just vastava inimese juurde abi saama, mõni teine aga ei saa vastava teema küsimusi kunagi.
  • Ka gruppi tulnud osaliste teadvusest sõltub ruumi kvaliteet ja välja käitumine. Võimalik, et väljale on suurem mõju ka lihtsalt pealtvaatajana kohalviibival konstellööril, kel on suur staaž (suurem kaal), mitte üksnes sellel, kes antud hetkel istub esimesel kohal. See oleks kooskõlas meeskondade süsteemsete põhimõtetega.
  • Kummalised fenomenid ilmnesid meie väljaõppes supervisioonide ajal, kus tundus, et välja moodustasid superviisorid, mitte sekkumisi läbiviiv konstellöör. Mõnede kolleegide puhul esines suur segadus, et miks harjumuspärased sekkumised lihtsalt ei tööta! Arvan tagantjärele, et neid olukordasid teeb kergemaks seesama Stami 1. printsiip, mis nõuab nõustumist toimuvaga.
  • Mitme konstellööriga töötades oleme avastanud, et iga sõna hakkab välja vastavas suunas viima. Võimalik, et see kehtib ka pealtvaatajate omavahelise sosistamise kohta; igatahes on omavahelise sosistamise sagenemine üks märk sellest, et konstellatsioon on kaotamas suunda ja "laiali lagunemas". "Sõna vägi" omandab konstellatsioonitöös kohati üsna tülika konkreetsuse.

Sunday, February 5, 2017

Ilma väljaõppeta konstellööridest



Viimase aasta jooksul olen kuulnud vähemalt kuuest inimesest, kes viivad konstellatsioone läbi "ilma väljaõppeta". See tõsiasi sisaldab endas üleskutset ettevaatlikkusele ja samal ajal on ka täiesti loomulik nähtus.

Räägin siinkohal grupikonstellatsioonidest ja jätan individuaalkonstellatsioonid kõrvale. Individuaalne töö on võrdlemisi turvaline (mitte küll absoluutselt). Paljud psühhoterapeudid kasutavad individuaalkonstellatsiooni sarnaseid abivahendeid riidelappide või puunukkude näol. Ka ilma konstellatsioonitöö võimalusteta on selliste abivahenditega võimalik väga edukalt häid tulemusi saavutada. Individuaaltöös võime võrreldes grupitööga rohkem usaldada inimese kaitsemehhanisme.

Miks kannustada inimesi ettevaatlikkusele konstellööri valikul? Võib-olla on seda raske uskuda, aga konstellatsioonitöö on tehniliselt keerukas ja kontsentratsiooni nõudev. Konstellatsiooni teostamise puhul on pigem reegel, et kõik osalejad, nii konstellöör, klient, esindajad kui pealtvaatajad sisenevad erinevatesse transi- ja muutunud teadvuse seisunditesse. See ei ole tavapärane jututeraapia, kus mõistusest või "valgustatud isekusest" palju kasu on. Otse vastupidi, individualistlikud sekkumised tekitavad esindajates tavaliselt kohe valu, ärritumist ja energialangust. Mulle tulevad pähe kaks peamist negatiivset tagajärge, millega ebaõnnestunud konstellatsiooni puhul riskitakse:
  1. Retraumatisatsioon. Me lähtume tõsiasjast, et konstellatsioonid toovad kiirelt üles nii isikliku kui põlvkonnaülese trauma kihte. See on ühest küljest suurepärane võimalus trauma tervendamiseks. Teisest küljest trauma aktiveerimine ilma seda tervendamata, selle "lahenduseni viimiseta" süvendab traumat ja selle kaudu inimese elulisi probleeme. 
  2. "Kodeerimine", osade installeerimine. Muutunud teadvuse seisundites inimestele õpetusliku osa jagamine on väga tõhus: see võetakse pimedalt vastu. Iseenesest on konstellatsioonide kaudu tõesti loodud palju kasulikke teadmisi suhete ja pereelu paremaks korraldamiseks. Risk siinkohal on see, et need teadmised paigaldatakse alateadvusse võimupositsioonilt ja ilma inimese eneseteadvust ja mõtlemisvõimet kaasamata. Sellisena nad inimese hinge sügavamalt ei puuduta ning on õigupoolest edaspidiseks takistuseks või kaitsemehhanismiks tõelisuseni jõudmisel. 
Mida see võib konkreetsemalt tähendada? Näide: inimene on käinud konstellatsioonis ja esindanud seal kedagi, kelle käsi on kärbunud. Aga pärast grupist lahkumist jääb see kujund temaga, ta ei vabane rollist, vaid elabki sisemise pildiga kärbunud käest. Üpris jube.

Lihtsamad näited on lihtsalt inimeste langemisest raskesse depressiooni või ärevusse pärast grupis osalemist ja näiteks lõpplahenduseta kujundisse jäämist. Variante on palju.

Neil põhjustel on võimalik, et edaspidistes konstellatsioonides tuleb juba töötada varasemate konstellatsioonide negatiivsete tagajärgedega.

Usun siiralt, et need ilma väljaõppeta konstellöörid tegutsevad heas usus. Mitmel puhul tean, et tegu on inimestega, kes on läbinud tunduvalt enam kui ühe nädalalõpukursuse. Ise väljaõppe läbinuna tean aga, et väljaõpe on hoopis muude rõhuasetustega ja vastutuse määraga.

Positiivne pool väljaõppeta konstellööride puhul on see, et sageli on nende teenused soodsamad kui Eestis tavapärane 100 EUR isikliku töö eest. Samal ajal on põhjust meelde tuletada Rooma ajast tuntud põhimõtet caveat emptor (ostja kannab kõik riskid).

Miks on väljaõppeta konstellööride ilmumine loomulik nähtus? Tasub meenutada, et Bert Hellinger vältis otsesõnu väljaõppeprogrammi loomist. Praeguse Hellinger Sciencia väljaõppeprogrammi rajas tegelikult tema teine abikaasa Sophie, veel enne Bertiga abiellumist. Berti seisukoht on ikka olnud, et igaüks võib seda tööd teha ja et ka vähekogenud konstellööridest võib olla midagi kellelegi kasu.

Nii ongi paljudes riikides väljaõppeta konstellööride fenomen juba läbikäidud tee -- võib isegi öelda, et auklikuks kõnnitud tee. Heinz Stark, kes rajas esimese konstellööride väljaõppeprogrammi USA-s, on kirjutanud, et oli täiesti šokeeritud kui inimesed pärast üht nädalavahetuseseminari juba klientidega tööle hakkasid ja tagatipuks teda enda õpetajaks nimetasid. Sarnased protsessid on ka Eestis käimas, kus "väljaõppe andjatena" viidatakse konstellööridele, kes pole ühtegi väljaõppeprogrammi läbi viinud.

Mis siis teha? Valdkonna enesereguleerimiseni jõudmiseni konkreetne soovitus konstellatsioonihuvilistele: küsige konstellöörilt, kelle juures ta õppis. Eestis on lõpetanud kolm 2,5 aasta pikkust väljaõppegruppi kahe vastutava treeneri käe all: Olga Knjazeva ja Olga Potjomkina. Tiiu Bolzmanni suurepärased kursused on keskendunud individuaaltööle ja olnud märksa lühemad, üldiselt suunatud pereterapeutide täiendõppele. Hispaaniakeelses maailmas viib ta läbi analoogilise kestuse ja sisuga väljaõpet.

Wednesday, February 1, 2017

Minu töö juurtest



Selles, et ma praegu teen konstellatsioonitööd, ja selles, kuidas ma seda teen, on oma osa igal õpetusel ja elukogemusel, mille läbinud olen. Siiski on rida vaimsele ja hingelisele arengule suunatud liikumisi, millesse olen end pikemaks ajaks või sügavamalt asetanud. Seetõttu on midagi neist eelkäijatest ka praegu Terviklikkuse väljades. Nimetan nad järgnevalt:
  • Taoism. 20-aastaseks saades leidsin noorusliku otsusekindlusega, et „mu elu peab muutuma!” Seda iseenesest tulist tõdemust asusin realiseerima hoopis vee-filosoofia, taoismiga seotud praktikates, peamiselt Tai Chi Chuanis ja Qigongis. Taoismi üheks põhi-ideeks võib pidada loomulikkust: kui loobuda elusündmustesse sekkumisest ja nende kramplikust kontrollimisest, laabuvad nad iseeneslikult kõige soodsamal viisil. Muidugi on olemas kohad, kus on tarvis sekkuda, kuid üldiselt on valdav „aktiivne passiivsus.” Taoistlikud energiaharjutused sisaldasid ka valdkonda nimega „spontaanne qigong(自发功, inglise k link). Hiljem kokku puutudes konstellatsioonide „hingeliikumise” suunaga, leidsin eelnevaga palju kokkupuutepunkte. Meenutan tänuga oma toonast Tai Chi õpetajat Lauri Niiliskit.
  •  Šamanistlik maailmavaade. Ma mõistan selle all teatavat arusaama maailmakorra ühtsusest ja hingestatusest, mida elustab rida praktikaid, tuntuim neist šamaanirännak. Konstellatsioonitööle lähenemine šamanistlikult on täiesti mõeldav, kohati isegi ainumõeldav.
  1. Tuumšamanismi (Michael Harner) võtmes õppisin šamaanirännakut Mikk Sarvelt, kes tol ajal elas Peipsi järve kaldal. Käisin mitme aasta vältel tema gruppides sagedasti. Kui mu sisemine pilt šamaanist kipub sageli olema üsna kirev ja ekstsentriline, siis Mikk on ülimalt rahulik, mõõdetud ja maandatud mees. Pean temalt õpitut au sees, eriti kasulik on töö surnutega (inglise keeles kasutatakse selle kohta mõistet psychopomp).
  2.  Eklektilisemat laadi šamanismi esindas minu jaoks Tõnu Talimaa. Tol perioodil viis ta sageli läbi nädalavahetuse-seminare ja gruppe, milles 2-3 aasta vältel sagedasti käisin. Kas perekonstellatsioonidega (tol ajal nimetatud peremandala) puutusin kokku esimest korda tema või tema sõbra Argo Moori juures, pole ma hetkel enam päris kindel. Igatahes on minu praeguse tööni jõudmises Tõnu sügav panus, rääkimata hulgast oskustest, mis on praeguseks minu jaoks refleksiivsed.
  • Integraalsed arengukäsitlused, ennekõike Ken Wilberi AQAL, samuti spiraaldünaamika või A.H. Almaasi raamatud. Need võimaldasid püüelda ratsionaalse ja ebaratsionaalse lõimimisele. Wilberi mudelis oli koht kõigele ja see andis toonas palju vabadust. Ühe kasuliku harjutusena võtsin sellest 3-2-1 varjutöö, mida sõber Illimar Kaasiku on pikemalt kirjeldanud oma blogis (1, 2).
  • David R. Hawkinsi teadvuse tasandite kaardistus. Lugesin Hawkins’i raamatut Power vs Force esimest korda 2006. aastal, kus ta rabas mind oma kirjutiste selguse, ülendava puhtuse ja inspireerivusega. Sarnaselt Wilberiga lõi ka tema kõikehõlmava süsteemi, kus igal nähtusel oli omaenda koht Olemise Suures Hierarhias. Eriti lahe oli, et seda kohta oli võrdlemisi hõlpus välja selgitada.  Lugesin tema enese raamatuid ja tema soovitatud raamatuid, kasutasin innukalt kõige peal kinesioloogilist lihastestimist ja osalesin üliaktiivselt erinevates internetifoorumites 6 aasta vältel. Kuigi ma isiklikult temaga kunagi kokku ei puutunud, oli ta siiski tol perioodil minu põhiline õpetaja. Eesti keeles on temast kirjutanud blogides (1, 2).
  • Sedona meetod. Hawkins oli muuhulgas ka Lester Levensoni õpilane. Levensoni loodud tunnete vabastamise (releasing) harjutusi levitavad tänapäeval mitmed tema õpilaste loodud organisatsioonid, tuntuim neist The Sedona Method (http://www.sedona.com/, kust on võimalik ka meetodi kõige lihtsamaid variante tasuta õppida). Eestis on tunnete vabastamise originaalsel viisil oma õpetusse integreerinud Ingvar Villido. Suurepärane harjutus, mida võib teha nii kiireks esmaabiks kui ka pikkade ja sügavate teemade läbitöötamiseks. Hakkasin Sedona meetodit kasutama 2004. aastal ning olen siiani iga paari aasta järel üllatunud, avastades selles uusi sügavusi.

  • Antroposoofia ja Mina-dialoog. Antroposoofia on suur ühiskondlik liikumine, mis hõlmab paljusid eluvaldkondi ja ideid aiandusest Atlantiseni. Muuhulgas lähtus Tallinnas pikka aega preester olnud Armen Tõugu antroposoofia looja Rudolf Steineri epistemoloogilistest ja metafüüsilistest ideedest rea praktiliste meetodite väljaarendamisel (pildidraama, intuitiivdraama, kaanon, Mina-dialoog, tahte alkeemia). Mind lummas sealne metoodiline lähenemine ülemeelelisele vastuvõtule. Osalesin mitme aasta vältel Juta Linde pildidraama gruppides, tegin ohtralt isiklikku tööd, ning mul oli palju kokkupuuteid muude antroposoofiliste gruppidega. Muuhulgas olen tänaseni ühe lõdvalt antroposoofiaga seotud internetifoorumi moderaator.
  • Biosensoorne psühholoogia. Peterburis välja arendatud selgeltnägemise koolkond originaalse ja minimalistliku sõnavara, kontrakultuuriliste hoiakute ning raudse distsipliiniga. Harjutasin nende metoodikate järgi mitme aasta vältel ning pean omandatut au sees. Link.
  • Süsteemiteooria ja pereteraapia. Gregory Batesoni (Metaloogid eesti k) ja Paul Watzlawicku ideedest käivitatud teraapiliste koolkondade avastamine oli suureks üllatuseks.  Kuigi tundsin ära, et põhiprintsiibid olin ammu omandanud koos NLP-ga, muutsid siiski juba esimesed kokkupuuted minu tööd äratundmatuseni. Tol ajal veel konstellööride väljaõppeprogrammis olles märkasin, et mu kaasõpilased ei saa enam üldse aru, mida ma teen ja miks see töötab. Minu eriline tänu ja austus pereteraapia rikkuse tuttavakstegemisel kuulub siinkohal pereterapeut Kiira Järv’ele (link).
  • Neurobioloogia, kiindumusteooria, traumateooriad. Pead murdes konstellatsioonides ikka ilmuva „katkenud liikumise” fenomeni üle (interrupted reaching-out movement), sain ühel hetkel aru, et tegemist on John Bowlby kiindumusteooriaga juba ammuilma hõlmatud nähtusega. Sellest alguse saanud eneseharimise tulemus on ehk kõige teaduspõhisem osa minu töös. Eriti kasulikuks olen pidanud Franz Rupperti ja Dan Siegeli käsitlusi.
  • Konstellatsioonitöö. Võib-olla on huvitav teada saada, et minu jaoks kõige olulisem osa konstellatsioonitööst on lahenduslaused. Just neid esimest korda kuuldes sain liigutava ja võimsa kogemuse tõe vastuvaidlematu tunnetamise võimalikkusest: teatavate lahenduslausete puhul kaob igasugune kahtlus, et tegemist on tõega. Loomulikult on sellised tõed äärmiselt kontekstuaalselt piiratud, kuid lausete emotsionaalne sisendusjõud säilib siiski.
    Konstellatsioonides on minu jaoks samaaegselt olulised nii rajaja Bert Hellingeri klassikalised käsitlused kui ka Matthias Varga ja Insa Sparreri väljaarendatud lahenduskeskne töö ning struktuursed konstellatsioonid. Esimene konstellöör, kelle gruppides pikaaegselt osalesin, on praeguseks Eestis töötamisest taandunud Tiiu Vilu. Hiljem on olnud inspiratsiooniallikaks Maire Taska aus, otsekohene ning energiline töö. Uut värskust ja teistsugust lähenemist on toonud väliseestlasest sõbra Kylliki Neumani suvised Eestis-viibimised. Formaalselt olen lõpetanud 2014-2016 Olga Knjazeva juhtimisel toiminud väljaõppegrupi.

...Kõik muu. Ülaltoodu esindab teatavat valikut, millest on palju olulisi ideeallikaid välja jäänud, nii loetud raamatuid, läbitud koolitusi, vestlusi elus ja internetis, eraelust, vabatahtlikust tegevusest ja akadeemilisest haridusest omandatu (midagi ütleb ka see, et akadeemilise hariduse viimasele järjekohale asetan!). Üheks peamiseks põhjuseks loetelust väljajätmisel on see, kui olen vastava suuna alla panustanud vähem kui 500 tundi. Mitmed praktikad ja õpetused võiksin eraldi välja tuua, kuigi nad mahuvad ka juba nimetatu alla. Siiski on kõigil neil, mistahes põhjusel nimetamata jäetutel siinkohal oma koht.