Saturday, December 31, 2016

Uusaastameditatsioon Bert Hellingerilt

"Igal aastal lõpeb vana aasta ja algab uus aasta. Sõltumata sündmustest, mis leidsid aset mööduval aastal või nendest, mis leiavad aset järgmisel, on ülemineku taga üks veider seadus. Maa pöörleb oma teljel. Päike, mis Maad ligi tõmbab, reisib oma orbiidil, lõpetab oma tsükli ühel aastal selleks, et alustada uut. See toimub sõltumatult kõigest, mis Maal eksisteerib ja mis siin toimub.

Aasta lõpus võime me teadlikult selle ebatavalise rütmiga ühenduda. Kuidas? Häirimatult. Kõigel on oma ebatavalised pöörangud. Kõik, mis paistab meile lähedane ja oluline, liigub eemale, et teha ruumi millelegi igavikulisele, mis meile paistab olevat alati sama, alati samas liikumises.

Ja meiegi liigume, üheskoos planeet Maaga, ümber oma inimlike sfääride, ümber oma keskme. See liikumine on samuti väga ebatavaline liikumine. Just nagu me kogeme Maa orbiiti ümber päikese, mille liikumine ületab kaugelt meie mõõtmeid ning mida tajutakse ülimusliku ja meie teekonnast absoluutselt sõltumatuna, samal kombel, mil me kogeme ringlust meis endis kui lõputult kauget keset, mis tõmbab meid voogu, millest me end vabastada ei suuda.

Igal aastal liigub miski meis ja ruumis edasi. Kuidas me tajume täna vana aastat ja uut? Lõdvestunult.
Lubame endal võbeleda kooskõlas kosmilise liikumisega sees ja väljas. Kooskõlas selle liikumisega laseme vanal aastal mööduda, just nii nagu see on, ja laseme uuel aastal tulla ühes kõigega, mida see võib tuua, ilma kahetsuseta mineviku pärast ega ootusteta tulevikule.
Igal aastal saame me teadlikuks, et meie ja maailm liigume edasi, ühinenuna selles liikumises, millele me end hülgame ja millesse me võime uskuda.
Kas me võime sellele kosmilisele liikumisele loota? Jah, üsna ilmselgelt. Muidu ei haaraks see meid endasse.
Kas me võime sellest liikumisest välja pääseda? Ilmselt mitte, sest see on kosmiline liikumine, millest midagi ei saa eraldada.
Otse vastupidi. Kosmiline tähendab, et kõik on kõigega ühendatud, eriti jõuga, mis toimib kõige selle taga, jõuga mis liigutab kõike ja soovib, et kõik oleks täpselt nii nagu see on.

Nii et igal aastal kui algab uus aasta, liigume oma teel edasi väikestel ja suurtel viisidel. Kuidas?"

Usaldusega
  Bert Hellinger


Thursday, December 29, 2016

Tõest, mis tervendab

Tahan alustuseks jagada ühe sufi valmi.

Tõe riik
Üks mees uskus, et selline tavapärane elu ärkvelolekus, nagu inimesed seda teavad, pole ühelgi juhul täielik.
 Ta otsis ajastu tõelist Õpetajat. Ta luges paljusid raamatuid ja ühines paljude gruppidega, ja ta kuulis ühe meistri sõnu teise järel, ning oli tunnistajaks nende tegudele. Ta viis ellu neid korraldusi ja vaimseid harjutusi, mis talle paistsid enam meeldivad.
Mõned tema kogemustest ülendasid ta meeli. Vahepeal oli ta segaduses; tal polnud üldse mingit arusaama, milline tema tase oli ning kus ja millal tema otsing võiks lõppeda.
Ühel päeval teostas mees oma käitumise ülevaatust kui ta äkitselt leidis end kõrgelt lugupeetud targa maja lähedal. Selle maja aias kohtas ta Khidr'it, salajast juhti teel Tõeni.


Khidr viis ta kohta, kus ta nägi inimesi suurtes kannatustes ja mures, ja ta küsis, kes nood on.

"Me oleme need, kes ei järginud tõelisi õpetusi, kes ei olnud oma ettevõtmistele truud, kes austasid isahakanud õpetajaid," ütlesid nad.

Siis viis Khidr ta paika, kus kõik olid nägusad ning rõõmsameelsed. Ta küsis, kes nood on. "Me oleme need, kes ei järginud Tee tõelisi märke," ütlesid nad.

"Aga kui te eirasite märke, kuidas saate te olla õnnelikud?" küsis rändur.

"Sest me valisime õnne Tõe asemel," vastasid inimesed, "just nagu need kes valisid isehakanud, valisid ka kannatuse."

"Aga kas pole õnn inimese ideealiks?" küsis rändur.

"Inimese eesmärk on Tõde. Tõde on enamat kui õnn. Inimesel, kel on Tõde, võib olla mistahes meeleolu ta soovib, või mitte ükski," ütlesid nad talle. "Me teesklesime, et Tõde on õnn ning et õnn on Tõde, ning inimesed uskusid meid, seetõttu oled sinagi kuni praeguseni kujutanud ette, et õnne peab olema seesama kui Tõde. Aga õnn muudab sind enese vangiks, nii nagu ka õnnetus."

Siis leidis mees end uuesti aiast, Khidri kõrvalt.

"Ma täidan ühe su soovi," ütles Khidr.

"Ma soovin teada, miks ma olen oma otsingutes ebaõnnestunud ja kuidas mind võiks edu oodata," ütles mees.

"Sa oled oma elu peaaegu ära raisanud," ütles Khidr, "sest sa oled olnud valetaja. Su vale seisnes isikliku rahulolu otsimises kui sa oleksid võinud otsida Tõde."

"Aga siiski jõudsin ma kohta, kus ma leidsin sinu," ütles mees, "ja see on miski, mida peaaegu kellegagi ei juhtu."

"Ja sa kohtasid mind," ütles Khidr, "sest sul oli vähemalt korraks piisavalt siirust soovida Tõde selle enese pärast. See siirus tolles hetkes pani mind su kutsele vastama."

Nüüd tundis mees ülevoolavat soovi leida tõde, isegi kui ta sealjuures ennast kaotaks.

Khidr aga oli eemale kõndimas ja mees hakkas talle järele jooksma.

"Sa ei saa mulle järgneda," ütles Khidr, "sest ma naasen tavalisse maailma, valede maailma, kuna seal ma pean olema kui soovin oma tööd teha."

Ja kui mees enda ümber taas ringi vaatas, sai ta aru, et pole enam targa aias, vaid seisab tõe riigis.

- Idries Shah, Thinkers of the East, lk-d. 66-67.

Kuidas seondub see lugu konstellatsioonidega? Tuletan meelde, et mitte asjata pole esimese eesti keeles konstellatsioonidest ilmunud raamatu nimi "Tegelikkuse tervendav jõud" (autor Wilfried Nelles, välja andnud Väike Vanker 2010).

See, mis konstellatsioonides tervendab, on kokkupuude hingelise sügava tegelikkusega. See tegelikkus on sageli natuke valus või absurdne, aga teeb tugevamaks. 

Muidugi pole kõik veel tegelikkus, mis on valus või absurdne, või isegi kõik, mis teeb tugevamaks. Lihtsalt konstellatsioonides on võimalik tegelikkust vastuvaidlematul kombel ära tunda.

Ja mitte kõik, millega me konstellatsioonides töötame, pole "tõe riik" valmi tähenduses. Me töötame palju ka "valede maal". Lihtsalt ilma tõeni jõudmata -- see tähendab siis keskset koormavat dünaamikat -- pole kuitahes paljudel sügavatel rituaalidel, tunnete tagastamistel, isegi austusel või lahendavatel lausetel suuremat kandepinda.

Ja muidugi nõuab tõde teatavat hoiakut, me võime nimetada seda siiruseks. Ebasiirastena jääme, nagu valmi alguses, ringi jooksma erinevate õpetuste vahel.

Kuigi tõde või tegelikkus selles mõttes, millele olen talle siin postituses viidanud, on ennekõike just tunnetatav, võime me ütelda mõned sõnad tõe piiride kohta. Tõest saame konstellatsioonides rääkida seoses eksistentsiaalsete küsimustega, seoses elu, surma ja nende hinnaga.

- "Ma elan ainult sinu surma tõttu ja tänu sellele."
- "Sina oled minu isa."
- "Ma surin, et minna oma emale järele."

Need on sellised lihtsad tõed, mille kohta ei saa väga veenvalt öelda, et seal oleks mingit ruumi interpreteeringuteks.

Need tõed on tugevad ja nad on ajutised. Nad sünnivad konkreetses konstellatsioonis ja pärast konstellatsiooni lõpetamist on targem nad ära unustada. Võib muidugi neid edasi kanda, üldistada et alati on niimoodi, aga selliste üldistuste tulemus ei ole enam tõde. Vähemasti mitte tervendav tõde.

Friday, December 2, 2016

Probleemidest ja lahendustest konstellatsioonitöös


Vestlustes inimestega -- konstellatsioonigruppides osalenutega, aga ka nendega, kes just sel põhjusel konstellatsioonidesse ei tule -- olen saanud aru, et arvestatav osa neist peab konstellatsioone millekski raskeks ja lahutamatult seotuks probleemidega. Selleks on muidugi rida arusaadavaid põhjuseid ja sellise mõistmise tõttu on konstellatsioonidel ka Eesti ühiskonnas juba teatav koht. Samal ajal on probleemikesksus liiga kitsas vaatenurk, mida ka mina oma lähenemises rõhutan võrdlemisi vähe.

Aga siiski -- ka minu jaoks on mõnikord esimene küsimus, kui klient mu kõrvale istub “mis on su põletav küsimus?” Ja siis kuulen ma probleemist: “ma olen väsinud”, “ma olen ärevil”, “mu suhted ei õnnestu” või midagi sellist. Igatahes küsin ma varem või hiljem “mida sa tahaksid?” Peaaegu alati on vastuseks “et probleem ära kaoks.”

“Et probleem ära kaoks!” Meie mõtlemises, mida populaarsed ideed enesearengust ja psühholoogiast paraku süvendavad, on õnn seotud probleemide võitmisega. Negatiivsete mälestuste kustutamise, möödunud elude rännakute, seitsme põlve suguvõsa koorma ümberjagamisega -- kõik need on minevikku suunatud ideed. Need hoiavad kliendi “probleemi-ruumis” (problem space), sageli “ohvri” või “kaebleja” tüüpi seisundites. Kuivõrd mineviku tõsiasjade muutmine on võimatu, siis mineviku suunda vaadates on kaeblemine muidugi täiesti adekvaatne ja isegi ainuvõimalik; võimsaim võimalik enesekehtestuse akt.

Võime möödaminnes meenutada ühte põhimõtet, mida igaüks võib enesevaatluses järele katsetada: nähtused, millele oma sisemaailmas tähelepanu pöörame, kasvavad. Nii et usin probleemi üle mõtisklemine annab probleemile justkui jõudu juurde. Mida enam me otsime negatiivseid mälestusi, mida kustutada, seda enam me neid leiame, lõputult.

Milles on siis asi? Põhiline konstellatsiooni definitsioon, mida mina kasutan, on “lahendusele suunatud kujund”. Mida tähendab “kujund”, on konstellatsioonides osalenuile kindlasti arusaadav ja igal juhul jääb käesolevale teemaarendusele kõrvaliseks. Mis siis on “lahendusele suunatus”?

Kui ma töötasin juristina, kerkisid ikka üles küsimused kahju hüvitamisest. Ühe näitena seaduseparagrahvidest on võlaõigusseaduse § 115 lõike 1 järgi kahjuhüvitise nõudmine kelleltki õigustatud, kui tegemist on “kohustuse rikkumisega tekitatud kahju” hüvitamisega. Ja juristi jaoks, kes pidi olema võimeline vaidlema kõige üle, võis kahju “tekitamine” olla tõeline kullasoon. Mis mõttes tekitanud? Millise teoga? Kas kahjuhüvitise nõudja oleks pidanud omalt poolt midagi tegema kahju ärahoidmiseks? Kas oli veel isikuid või umbisikulisi jõude nagu ilm, mis kahju “tekitamist” mõjutasid? Kes lõpuks ikkagi tegelikult vastutab? Sedasorti küsimused tipnesid kiirelt arusaamisega, et põhjuslik seos on mõistuse poolt loodud ja kokkuleppeline. Sain hiljem ka teada, et filosoof Wittgenstein kutsus põhjuslikkust “ebausuks”.

Sellise omandatud skepsise tõttu eelistan ma probleemi ja selle põhjuseid vähemalt esialgu ignoreerida. Probleemi kohta küsimise asemel võib kohe küsida “mida sa tahad selle asemel?” Ja selle peale ka saab klient vastata: rohkem jõudu, sisemist kindlust, toimivat suhet. Selline vastus annab konstellatsioonile suuna ja võimaldab hakata seda paigutama kliendi tulevasse ellu, mis on ju ometi natuke teistsugune!

Muidugi, inimesi on erinevaid. Võime teha näiteks sellise liigituse:
  1. Inimesed, kel on probleem ja kes tahavad sellele lahendust ükskõik kuidas.
  2. Inimesed, kel on probleem ja kes tahavad seda mõista. Seejärel lahendada.
  3. Inimesed, kel pole probleemi, aga kes tahavad ennast mõista.
  4. Kõik muud inimesed, kes suhtestuvad probleemide, lahenduste ja enesemõistmisega muudel ja üllatavatel viisidel.

Lahendusekeskne lähenemine on kõige kasulikum 1. tüüpi inimestele. 2. ja 3. tüübi olemasolu annavad samal ajal tunnistust inimese vajadusest mõtestatud maailma järele.

Lahenduskeskne töö on üks tegureid, mis võimaldab konstellatsioonidel anda sageli tulemusi ka üheainsa kohtumisega (konstellatsiooniga). Aga konstellatsioone võime teha ka enesemõistmise eesmärgil. (Muidugi võib eelneva ümber sõnastada ka nõnda, et enesemõistmise saavutamine ongi üks otsitav lahendus.)

Konstellatsioonides räägitakse mõnikord kolme tasandi südametunnistusest: isiklikust, süsteemsest ja vaimsest või universaalsest. Süsteemsel tasandil probleeme pole, probleemid on isiklikud. Ja lahenduses on alati midagi vaimset. Vaim toob sisse midagi uut.

(09/06/2017 -- eemaldatud viide 2016. aasta lõpus toimunud kursusele)