Monday, June 20, 2016

Kas hingel on kaal?

Iga hinge kaal on võrdne kõigi vastuvõetud väljakutsete summaga. 
­-- Bert Hellinger, On Life & Other Paradoxes (2002), lk 49 

Konstellatsioonide rajajalt Bert Hellingerilt tuleb mitmeid ideid, mis tunduvad olevat liiga jõulised, justkui liiga kanged, et neid oleks hõlbus tänapäeva teraapiaturul müüa. Võime isegi imestada, kuidas Eestis konstellatsioonid nii järjepidevalt kasvanud on. Samas, kes on kogenud ühte tõeliselt liigutavat ja sügavat konstellatsiooni, saab sellest kasvutrendist aru ja võib-olla, et ka mõistab sügavalt, miks selles töös kasutatakse arhailisi sõnu nagu "hing" või "õnnistus". Need sõnad justkui ei helise samas helistikus lugudega positiivsest mõtlemisest ja iseenda elu peremeheks olemisest, või isegi enam, mõttejõuga kogu maailma peremeheks olemisest. 



Bert Hellinger on kõnelenud aeg-ajalt sellest, et hingel on kaal. See on üks sedasorti kangetest, raskesti seeditavatest ja tugeva mõjuga ütlustest. Hinge kaal on midagi kivirahnu taolist ja kõigutamatut, mille vastu kerge elu ja hõlpsa edu unelmad lainetena jooksevad ja lakkavad. Tugevus, mille kaal annab, seevastu püsib ja isegi kasvab iga katsega. Eesti keeles on sõnal "raske" lisaks kaalule rida tähendusi, mis on seotud jõuetuse, rohke pingutusega jmt. Raskus on üldiselt üsna lootusetu tooniga sõna. Võib-olla omandatakse "raskuste" ületamisega midagi, näiteks raskemeelsus. Hellingeri "kaal" on midagi teistsugust. Jah, see on tõepoolest raske; raske seni, kuni me nõustume sellega, et see on raske. Paradoksaalsel kombel seejärel kaal enam ei ole raske, vaid jõuduandev. Võib-olla mõni lugeja küsib: kas see on vastutuse võtmine? Jah, ja veelgi enam. 

Kes käib konstellatsioonides esindamas, märkab varem või hiljem, et erinevates rollides saab kaalu tunda erinevalt. See on kehaline kogemus. Jäsemetes ja torsos on kaal, mis selle omaksvõtmisel tõstab pea püsti ja paneb vere jõulisemalt käima, justkui mobiliseerides inimese -- ja ehk ka suguvõsa -- sügavamaid jõude. "Kaalu" mõistet tasub seepärast võtta sõnasõnaliselt. 

Sattusin saami juurtega Kanada kolleegiga "kaalu" teemal vaidlusse. Ma arvasin, et kaal on üsna sarnane Vana-Rooma olulise voorusega, mida nimetati gravitas. Ladina keeles tähendabki see "kaalu" ning on ka raskusjõu ehk gravitatsiooni mõiste etümoloogiline juur. Gravitas on iseloomu omadus, tõsidus ja väärikas enesevalitsus, mille tingib inimese substantsiaalsus. "Temas on midagi." 

Kolleeg leidis, et põliskultuurides, millest tal on vahetu kogemus, oli loomupäraselt hea tunnetus kaalust. Näiteks on rohkem kaalu naisel, kes on sünnitanud. Kaalu annavad ellu jäämine, toidu hankimine -- elamise põhiülesanded, mille tehnilises ja hoolitsetud keskkonnas oleme unustanud. Vanus annab kaalu. 


"[Kaal] omandatakse tavaliste eluülesannete täitmisel. Kui sa teed tavalisi tegusid ja seisad silmitsi sellega, mida elu toob, siis omandad hinges kaalu. Nendel, kes püüavad leida midagi erilist, on vähem kaalu. [...] 

Tõeline eneseteostus saavutatakse, järgnedes oma sisemisele kutsumusele, sellele erilisele ülesandele, mida sind on kutsutud täitma. Kes iganes nii teeb, on teostunud. Sul on siis sisemine rahu ning oma erilisel pädevuse alal on sul kaal, on see siis töölise, ärimehe, põllumehe, ema, isa või muusikuna. Pole vahet, mis valdkond sul on, sa pead suutma teostada seda, milleni elu sind viib. See on rahulolu. 

Minu peamine eesmärk teraapias on inimesi sellise eneseteostuseni aidata."

-- Bert Hellinger & Gabriele ten Hövel, Acknowledging What Is (1999), lk 107-108.

Friday, June 3, 2016

Suguvõsa saladuste avaldamise eetilisi ja praktilisi küsimusi

Texase osariigis USA-s kaevati kohtusse konstellöör, kes teatas kliendile, et tolle isa polevat ta bioloogiline isa. Konstellööri väide elus kinnitust ei leidnud, kuid ilmselt valmistas kliendile arvestatavaid kannatusi. Päris mõtlemapanev lugu nii Eesti konstellööridele kui ka konstellatsiooniklientidele. Olen nimelt töödes sarnaseid kategoorilisi tõdesid kuulnud kuulutatavat ja ikka hinges võpatanud. Selliste tõele pretendeerivate väidete eest ei vastuta ju mitte väli vaid ikka konstellöör kui väitja.

Tõepoolest on olemas konstellatsiooniformaadid (näiteks töö õdede ja vendadega), mille puhul peaaegu igakordselt tekivad kahtlused näiteks abortide ja katkemiste olemasolus. Töödes võivad ennast näidata kujundid, mis viitavad sohilaste üleskasvatamisele, vägivallale, intsestile... Või mistahes muud kujundid, aga antud juhul on oluline esile tõsta just, et mitte kõik, mida esindajad näitavad või räägivad, pole sõnasõnaline tõde. Konstellööri vastutus on selliste "avastuste" mõju piirata.

Teisest küljest selliste formaatide areng on tunnistus töö üleüldisest arengust ning võimest teha tööd piiratud informatsiooni olukorras. Bert Hellinger ja esimese generatsiooni konstellöörid ütlesid üldjuhul töötamisest ära, kui klient ei teadnud fakte oma suguvõsa kohta. Ilmselt võiks seda keeldumise põhjust kasutada tänagi, kuigi see on üliharuldane.

Teisisõnu on meil tänapäeval rohkem võimalusi töötamiseks, aga professionaalsuse ja eetika küsimused on samavõrd suuremad. Konstellööril tuleb otsustada, kuivõrd sarnaneb tema käekiri nõiavitsaga vee otsijale ja kuivõrd mõnele nõustamismodaalsusele. Töö iseenesest omab sarnasusi mõlemiga.

Üks võimalus sellist konstellatsiooni käigus ilmnenud "uut", raskesti kontekstualiseeritavat infot siiski seeditavaks teha on mõista konstellatsioonitöö eesmärke. Konstellatsioon pole deklaratiivse eesmärgiga (ei ütle midagi kindlat objektiivse asjade seisu kohta) ega ka normatiivse eesmärgiga (ei ütle midagi lõplikku selle kohta, kuidas peaks elama) meetod. Konstellatsiooni eesmärk on reparatiivne: vähendada inimlikke kannatusi ja aidata kliendil leida positiivseid lahendusi ning viia ellu muutusi.

Lõppude lõpuks on ka tänapäeval hea, kui klient teab enne tööd vastuseid peamistele vajalikele küsimustele. Kui nende kohta infot ei ole objektiivsetel (nt mälu kandjad on surnud) või subjektiivsetel (kliendi suhted mälu kandjatega on sedavõrd halvad, et ta ei hangi infot), siis ütleb seegi palju kliendi ja süsteemi valmisolekust tööks. Tegemist on niinimetatud "suguvõsa saladustega", mille hoidmiseks on head põhjused.

- Kas keegi peres suri noorelt, sünnitusel, lahinguväljal või läbi enesetapu?
- Kas keegi peres pani toime kuriteo või on muid põhjusi tugevateks süütunneteks?
- Kas vanematel oli eelnevaid abielusid, kihlusi, partnereid või armusuhteid?
- Kas oli pereliikmeid, kelle rasked saatused muutsid nad "autsaideriks" - st nad olid puudega, rahalises hädas, immigrandid, homoseksuaalsed, vallaslapsed, tõsiselt haiged, vallalised, vangistatud või hullumajas?
- Kas mõne lapse suhet oma bioloogiliste vanematega on tõsiselt mõjutatud, st kas laps oli adopteeritud, teda kasvatasid kasuvanemad, eraldati vanematest või sündis surnuna?
- Kas keegi oli sunnitud kodunt või kodumaalt lahkuma?
- Kas kellelgi peres olid vanemad kahest rahvusest?
(Loetelu Bertold Ulsameri raamatust "The Healing Power of the Past", lk 9. Saksakeelne originaal kannab pealkirja "Ohne Wurzel Keine Flügel".)

Ka mul on isiklik kogemus sellest, et töös ilmunud "faktid" ei pidanud paika. Siiski oli mul võimalik neid natuke täpsustada, selgus et töös ilmnenu oli vähemalt tegelikkusele sarnane ja tõe teadasaamisel oli vabastav mõju.