Friday, May 27, 2016

Välja mõistest konstellatsioonitöös

Sissejuhatus

Kontekst

Konstellatsioonitöö -- võime ka öelda "konstellatsioonide välja" -- areng Eestis on pidev. Meie geograafiline paiknemine ida ja lääne vahel toob sellesse arengusse mitmekesisust: Vene IKSR-i (mille õppekava olen ise lõpetanud) mõju on suur. Teisest küljest on väga olulised terve hispaaniakeelse kultuuriruumi äramääranud väliseestlase Tiiu Bolzmanni, esimese generatsiooni konstellööri, viimastel aastatel Tartus ja Tallinnas toimunud töötoad. Kolmandaks, neljandaks... On veel mõjusid, osad neist paigutuvad juba ajaloomällu, kuid oma panusega mõjutavad nad meid edasi.

Samal ajal on ka üleilmses konstellatsioonide liikumises rida küsimusi, mis on lõpuni lahendamata ja ehk isegi lahendamatud. Selgelt kõige olulisem on järgmine küsimus: kus paiknevad konstellatsioonid teadusliku põhjendatuse, psühhoteraapilise rakenduse ning müstiliste, metafüüsiliste ja ekstrasensoorsete maailmavaadete vahepeal? 

Konstellatsioonitöö praktikud sooviksid suuremat rolli juba eksisteerivates institutsioonides nagu supervisioon, noorsootöö, lepitusmenetlus, pedagoogika jne. Teisest küljest selline tunnustus on olemuslikus vastuolus metafüüsiliste ideedega väljadest ja energiatest, mida me konstellööridena armastame tsiteerida ja sealjuures sügavalt kaugusse vaadata. 

Alex Grey pilt 'Holy Family'. Konstellöörid ei näe (enamasti) selliseid pilte, kuigi meie jutust võib taoline mulje jääda.
Enamik meist ei ole ekstrasensid, kes välja vahetult tunnetaksid. Ehk teisisõnu: õnneks pole me psühhootilised, meie hallutsinatsioonid on suuremaltjaolt kontrolli all. Ülemeeleliste võimete asemel kasutame esindajate kehakeele jälgimist ja ruumigeomeetria tõlgendamist: Sergei Kartšagini kirjeldusi esindajate käitumise tüüpilistest tähendustest, Paul Ekmani näo afektiseisundite kodeerimise süsteemi (FACS), NLP ja somaatilise psühhoteraapia kirjeldusi kehalistest muutustest. Selliste oskuste sügav omandamine ja kontsentreeritud kasutamine võib tõesti jätta mulje, et oleme võlurid. Siiski vähemalt nimetatud oskused ja võimed jäävad normaalse ja teaduslikult põhjendatava piiridesse.

Siinkohal tunnistan, et nii nagu mujal maailmas, on ka Eestis inimesi, kes töötavad konstellatsioonidega pigem rahvatervendaja ja ekstrasensi vaatenurgast, pretendeerimata suuremale ühiskondlikule tunnustusele. Ja muidugi on ka sellisel lähenemisel tööle oma koht ja oma vajadus selle järele. Peame tunnistama, et vähemalt osaliselt lähtuvad nad ideedest, mis Bert Hellingeri töös on selgelt märgatavad. See tõdemus üksnes veelkord kinnitab üle konstellatsioonitöö jaoks positsiooni  leidmise komplitseeritust ratsionaalse ja mitteratsionaalse vahepeal.

Välja mõiste probleemist


Nimetatud pingete keskmes on küsimus sellest, et lõppkokkuvõttes me ei tea, miks konstellatsioonid töötavad. Meil on ainult mitmed oletused. Kui selle kohta esitati küsimusi Bert Hellingerile, viitas ta ettevaatlikult Rupert Sheldrake'i ideedele morfogeneetilistest väljadest. Jüngritena kipume nendele ideedele tuginema mitte kui metafoorile aga kui teaduslikule tõele. Sellise vastuvõetavuseni "morfogeneetilised väljad" kindlasti ei jõua. Rupert Sheldrake ise kõneleb konstellatsioonidest mõjujõu ning toetusega (tema naine ja laste ema Jill Purce on Hellingeri õpilane):


Praktikutena me pole sageli teadlikud kui kehvalt vastuvõetud Sheldrake'i värvikad, kuid sageli vastanduvad ideed laiemas kultuurikontekstis on. Lühiajaliselt muidugi vastandumine "peavoolule" annab meile tunnustust, kuid pikemas plaanis oleks meil kasulikum leida võimalusi töötada koos nii "peavooluga" kui väljaspool seda. Käesoleva artikliga üritan välja mõistet avada paari täiendava vaatenurga alt.

Erinevaid lähenemisi välja mõistele

Mõiste vajalikkusest ning alternatiivsetest käsitlustest

Nagu juba öeldud, on tuginemine ideele väljast konstellatsioonides sissejuurdunud ja ka vajalik. Konstellatsioon on meetod, mille teoreetilisteks alusteks on süsteemne-fenomenoloogiline lähenemine. See tähendab ühest küljest süsteemset lähenemist inimsüsteemidele (mille juured on Gregory Batesoni ja Paul Watzlawickuga seotud nn Palo Alto mudelis) ja teisest küljest fenomenoloogilist tunnetusteooriat. Välja mõiste seob meetodi ja teooria omavahel, vastates küsimusele "kuidas on võimalik inimsüsteemi (organisatsiooni, perekonda) uurida millegi draama või rollimänguga sarnaneva abil ning saavutada tulemusi, mis märkimisväärsel osal juhtudest on korratavad ja kontrollitavad?"

Sellisele küsimusele vastuse omamine on konstellatsioonide vähegi sügavamaks mõistmiseks kindlasti äärmiselt oluline. Tuleks siiski teadvustada, et on olemas alternatiivseid võimalusi, mis peamiselt põhinevad neurobioloogial. Traumakonstellatsioonide valdkonna pioneer Franz Ruppert hakkas oma raamatutes aegsasti viitama uuringutele peegelneuronitest. Ingliskeelses kultuuriruumis paralleelse arenguna kasutatakse järjest rohkem Dan Siegeli väljatöötatud interpersonaalse neurobioloogia lähenemist. Viimasel on suur potentsiaal konstellatsioonitöö rakendamisel, kuna see põhineb "heal", vaidlustamatul teadusel ning on samaaegselt esitatud poeetiliselt ning sisendusjõuga.

Mõned mõtted kohalike tingimuste kohta

Mida me Eestis sageli "välja" sõna kasutades ei teadvusta, on et sõna ei vasta üksüheselt sellele, kuidas mõistet kasutatakse konstellatsioonide jaoks olulisemates suurtes keeltes (nagu Feld saksa keeles või поле vene keeles). Nimelt kasutame konstellatsioonides mööndustega sõna "väli" järgmist tähendust [EKSS]: mateeria vorm, mida iseloomustab pidevus. Mööndustega, sest tegemist on füüsika valdkonna erimõistega ning vaevalt et füüsikud nõustuksid, et on olemas mateeria, mis esindajaid konstellatsioonis liidab. Olen kuulnud kasutatavat halvustavat mõistet "kvantplära".

Suurtes keeltes on "väli" ühtlasi ka spordi- ja mänguväljak (nt inglise sports field). Eesti keeles on erinevalt suurtest keeltest olemas eraldi sõna "väljak" [EKSS]:  kindlaks otstarbeks kavandatud tasandatud ala, plats. Selle metafoori teadvustamine kindlasti annab sügavust meie tööle konstellööridena. Võime jälgida spordimeeskondi liikumas spordiväljakul või lapsi mängimas mänguväljakul ning taibata, et sealgi tekib iseorganiseeruv kooskõla, mis natuke teisel kujul avaneb "hingeliikumise" või autopoieetilistes konstellatsioonides. Kui mõtleme põrandatööst konstellatsioonis kui ühest väljakust, millel liiguvad isesoodu meeskonnad, siis võib see anda see meile teistsuguse, maandatuma hoiaku tööle.

A. Le Coq Arena kui näide väljakust.


Väli kui põld

EKSS annab sõnale "väli" veel ühe tähenduse, mida me küll teame kuid vähevärvikana kõrvale jätame:  (looduslike) piiridega eraldatud põllumajandusmaa osa, mida on võimalik kasutada ühe tükina. Ehk siis väli on põllumajandusmaa osa, on põld.

Viljapõld (allikas: Kristo Vaarmari fotoblogi http://www.kristovaarmari.ee/)

Analoogia inimsüsteemi kui sotsiaalse välja ning viljapõllu vahel pärineb MIT professor Otto Scharmerilt, kes selle võrdluse välja arendab oma 2009. aasta raamatus "Theory U" (U-teooria). Leheküljel 8 kirjutab ta järgmist (minu tõlge):

Ma kasvasin üles ühes talus Hamburgi lähedal Saksamaal. Minu isa oli üks Euroopa biodünaamilise põllumajanduse teerajajaid ja õpetas mulle ühe esimese asjana, et mullastiku elav kvaliteet on kõige olulisem asi orgaanilises põllumajanduses. Igal väljal [põllul - H.E.] on kaks aspekti: nähtav, mida me näeme maapinna kohal ning nähtamatu, mis on maapinnast allpool. Saagi kvaliteet -- nähtav tulemus -- tuleneb mulla kvaliteedist, nendest põllu [välja] omadustest, mis on silmale suuremaltjaolt nähtamatud.
Scharmeri ideed põhinevad Kurt Lewinil, sotsiaalpsühholoogia isal, kes samuti arendas "väljateooria" mõistet. Ta mõistis välja topoloogiliselt, ehk küsimuse all olid grupidünaamikad ruumis. Kuigi Lewinil polnud kasutada sellist meetodit nagu konstellatsioon, võib temagi tinglikult paigutada konstellatsioonide ideeliste esivanemate hulka.

Isiklikult minu jaoks tundub mõtlemine väljast kui põllust tugeva potentsiaaliga. See suunab meid töötama süsteemi kui tervikuga, rõhutab ökoloogilisust. See pehmendab meie tendentsi teha mõningaid tugeva mõjuga sekkumisi liialt individualistlikult ja suunab meid rohkem töötama selle miskiga, mis süsteemi liikmeid ühendab. Me saame teadvustada, et süsteemses lähenemises ei kehti -- iseenesest hea -- printsiip "suhtega ei ole võimalik tööd teha" (nagu selle suurepäraselt sõnastas Tiina Tiitus). Konstellööridena me töötamegi peamiselt suhetega, selle "huumusega", mis üksikuid elemente liidab ja ajas edasi liigutab.

Kokkuvõte

Konstellatsioonitöö areng Eestis viib meid paratamatult selleni, et peame oma mõtlemisviise laiendama, omandama uusi metafoore ja viise, kuidas tööst kõneleda ja seda avalikkusele esitada. Lisaks neurobioloogilisele lähenemisele on saame kasutada põllu ja väljaku metafoore, et kõneleda konstellatsioonidest "jalad-maas" toonil. Nii saame suhtuda pehmemalt metafüüsilistesse spekulatsioonidesse kvant- ja morfogeneetilistest väljadest. On olukordi, kus sellised lennukad kujundid on edasiviivad ja on olukordi, kus need jätavad meid endasse kapseldunuks. Tõeliselt fenomenoloogiline hoiak hõlmab minu arvates endas võimalust, et on "suurem väli", mis meid juhib, ilma kohustuseta sellele imalalt poolreligioosset, müstifitseeritud, kõrgendatud tähendust omistada.