Friday, December 18, 2015

Millest me räägime, kui me räägime konstellatsioonitööst?

Täna, 16. detsembril, on konstellatsioonide (saksa k originaalis aufstellungen või ‘väljapanekud’, ‘paigutused’) rajaja Bert Hellingeri 90. sünnipäev. Sellega seoses üritan ajahetke olulisust silmas pidades tuua välja asja tuuma. Ma kirjutan siinkohal inimesele, kes on konstellatsioonidest kuulnud, võib-olla korra või kaks osalenud, ning kellel on küsimus “mis toimub, milles asi?”

Tegemist on keeruka ning mitmetahulise teemaga. Ma ei pürgi nähtuse defineerimisele, vaid esitlen selle mõningaid tunnuseid. Alljärgnev kehtib seetõttu täiel määral grupis läbiviidavate peresüsteemi (suguvõsa) puudutavate konstellatsioonide, n-ö konstellatsioonide klassika, kohta. Analoogia korras kehtib see ka vahendi või teooria osas erinevate konstellatsioonivormide kohta (näide: unenäokonstellatsioon, mis viiakse läbi individuaalseansina).

Esimene oluline moment konstellatsioonide juures on asenduse fenomen. Inimesed kogunevad ühte gruppi, keegi palub neid seista teatavatesse punktidesse ruumis. Ilma lisainfot omamata hakkavad nad oma keha hoidma teisel viisil, tundma mingisuguseid neile tundmatuid tundeid, saama sügavaid taipamisi. Selle toimemehhanism ei ole lõpuni selge, kuid näib olevat suurel määral selgitatav peegelneuronite fenomeni abil. Tegemist on siis neuronitega, mis aktiveeruvad mõtestatud tegevuse läbiviimisel ja ka selle nägemisel.

Kuigi asenduse fenomenile esmakordselt tunnistajaks olemine on tõeliselt hämmastav kogemus, ei pea ma seda konstellatsioonide tuumaks. Põhjuseid on mitmeid -- asendusest ei ole mõtet rääkida individuaalkonstellatsiooni puhul, samuti kipuvad sarnased fenomenid aset leidma muude metoodikate puhul (psühhodraama, sotsiaalse teatri, rollimängu, impro) või tähelepanelikul vaatlemisel isegi igapäevaelus.

Teine oluline küsimus on konstellatsioonitöö seosest psühhoteraapiaga. Ma olen arvamusel, et siin on osaline kattuvus -- mõned konstellatsioonid on psühhoteraapilised ja mõned konstellöörid on psühhoterapeudid. Konstellatsioonide võrdsustamine psühhoteraapiaga pole täielik. Asendajad võib üles panna ning perekonna sisemist elukorraldust uurida ka ilma psühhoteraapilise (sõna-sõnalt kreeka keelest ‘hinge tervendamise’) eesmärgita ning väljaspool psühhoteraapilist konteksti.

Kolmas moment on teatavad praktilises töös ilmnevad korrapärasused. Näide sellest võiks olla veendumus, et paarisuhte konstellatsioonis peab ilmtingimata mees seisma paremal pool ja naine vasakul. Enamasti on see õige ja mõlemad osalised tunnevadki ennast nii seistes hästi, aga on teatav hulk suhteid, kus sellist pilti ei teki ja ei peagi tekkima.

Seega mõnikord käsitletakse sedasorti üldistusi üldkehtiva tõena, mille tulemuseks on konstellatsioonid kui dogmaatiline ideoloogia. Soovin täie kindlusega väita, et selline ideoloogia on täielikuks vastandiks Bert Hellingeri hoiakule, mida ta nimetab fenomenoloogiliseks. Hetkel sõnastan selle kui asjade kirjeldamise sellisena nagu need on. Mees ja naine seisavad konstellatsioonis just täpselt seal, kus nad seisavad. Mõnikord seisab mees paremal pool ja sageli seisab ta kusagil mujal. Hellingeri kirjeldatud peresüsteemide toimimise aluspõhimõtteid (saksa keeles ‘Ordnungen’) ei tohiks tõlkida kui “seadused”, vaid märksa leebemalt, näiteks “korrapärasused”.

Olles nimetatud olulised momendid välja toonud, võin lõpuks väljendada ka seda, milles on konstellatsioonide tegelik tuum. Nimelt on selleks südametunnistuse mõiste ja töö südametunnistusega. Südametunnistus on jõud, mis suguvõsa liikmeid seob. Me tunneme ennast hästi, kui südametunnistus on puhas. Konstellatsioonides esindajate ümberpaigutamise, rituaalide ja lahenduslausetega on võimalik südametunnistuses avastada optimaalsemaid, paremini toimivaid asjade seise. Ja sellise seisu avastamine võimaldab meil leida suuremat jõudu õnnelikult elamiseks.